Toggle navigation

Mikk Langeproon

    Minu nimi on Mikk Langeproon ning olen 19-aastane noor muusik Viimsist. Möödunud kevadel lõpetasin Kadrioru Saksa Gümnaasiumi kuldmedaliga ning edukalt ka  Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooli kolmanda kursuse klassikalise akordioni erialal. Alustasin selle väga mitmekülgse pilli õppimist juba 11 aastat tagasi Tallinna Muusikakoolis ning minu sooviks on sellel alal väga kaugele jõuda.

    Olen käinud juba mitmel rahvusvahelisel akordionistide konkursil, saavutanud seal väga häid kohti ning soovin seda teha ka järgnevatel aastatel. Usun, et konkursid on minu arengus väga olulisel kohal olnud ja on seda ka edasipidi. Konkurssidel käies saab noor muusik palju häid kogemusi, tutvub teiste riikide muusikutega ning esindab oma riiki väljaspool kodumaad. Samuti annab see võimaluse võrrelda end teise muusikutega ning on oluliseks väljundiks õpitud paladele.

     Konkurssidel käies olen tähele pannud, et paljude lähiriikide, näiteks Leedu ja Poola, akordionistide tase on Eesti omadest palju kõrgem. Eelkõige on põhjuseks siin see, et akordion on pillina nendes riikides rohkem au sees - seda ei vaadata kui pelgalt rahvapilli. Minu üheks eesmärgiks ongi tuua akordion laiema publiku ette Eestis ja tutvustada teda kui kontsertlavade soolopilli, mille kõla ja tehnilised omadused ei jää sugugi alla viiulile või klaverile.

    Esimesed sammud on mul selle eesmärgi suunas ka astutud: olen teinud uurimistöö oma pillist, mida esitlesin oma koolis ning olen püüdnud esineda võimalikult paljudel eri kontserditel, nii üksi kui ka koos orkestriga.

      Minu üks suurimaid unistusi on tegelikult juba täitnud. Möödunud kevadel sooritasin sisseastumiskatsed Helsingi Sibeliuse akadeemiasse, kus kõrgel rahvusvahelisel konkursil õnnestus mul ületada sissesaamiskünnis ning mind võeti ühena kahest vastu maailma parima akordionimängu tasemega muusikaülikooli. Niisiis on Eesti akordionimäng pääsemas maailmakaardile ning minu teekond tippinterpreedi suunas võib alata.    

       Eluga muusikamaailmas kaasnevad aga ka mitmed kulutused, nagu näiteks pilli transport, majutus, konkurssite osalustasu, saali üür, esinemisriietus  ning ka pilli hooldamine, mis võimaldab muusikul instrumendist välja võluda ka kõige pisema detaili, tõstes muusikakvaliteeti. Raha  võtavad enda alla ka meistrikursused, mis toovad Eestisse teiste riikide akordionikultuuri ning annavad õpilastele mitmekülgsema nägemuse muusikast, kui seda  ainult erialatundidest saab.  Nii nagu ülal mainitud, siis jätkan oma õpinguid peagi välismaal ning ka see võtab enda alla palju kulutusi -  alustades laevapiletist (ca 100 eurot kuus) ja lõpetades kõige elementaarsemate eluks vajalike kulutustega: majutuse üür (435 eurot kuus), söök-jook (ca 200 eurot kuus) ja üliõpilasühenduse aastamaks (100 eurot- hind sisaldab sõidusoodustust, kontserdipiletite soodustust, ravi-ja tervisekindlustust jm). 

     Võttes arvesse kõiki neid kulutusi on ilmselge, et noort muusikut kasvatav üksikema ei suuda kõigi seesuguste kuludega toimetulla.  Seetõttu pöördun Sihtasutuse Denim Dream poole, et katta õpingutega seotud kulutusi, eelkõige ühiselamu üür.

      Ma leian, et mul on head eeldused saada tunnustatud akordionistiks mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Töötan selle nimel iga päev. Pillimäng on pidev protsess ja ühtegi harjutuspäeva mul naljalt vahele ei jää. Loomulikult on mul vaja veel palju tööd teha, et nimetada end heaks mängijaks.

      Arvestades minu suurt töötahet, annet ning kõike eelnevat, leian, et mina, Mikk Langeproon, olen igati vääriline Denim Dreami Unistuste konkurssi stipendiaat.