Toggle navigation

Üllatusi täis Liisi!

21 Oktoober 2015

Liisi Koiksonil jätkus südikust kolida Londonisse, et ennast proovile panna. Rikastav elukogemus on kaunitari piire küll kõigutanud, kuid lauljanna sisukas põhiolemus on endine, mis on märk eneseusust

Millised riided meenuvad lapsepõlvest? Milline tüd­ruk sa olid?

Pigem lotakad ja poisilikud, püksid ja pusad. Mingist hetkest tundus seeliku kandmine liiga väljakutsuv. Ja sama puudu­tab lahtisi juukseid, nii et need olid alati hobusesabas. Kuna mu õde õmbles endale alati riideid, sain tavaliselt tema va­nad asjad endale. Nagu see vist ikka käib.

Kas sul on olnud riietumisel eeskujusid (lähedaste inimeste seas ja ka maailmakuulsate moeikoonide hulgas)?

Lapsena ei olnud riietumine minu jaoks üldse huvitav. Me elasime suhteliselt piiratud tingimustes ja mu ema pole ka kunagi glamuuritar olnud. Küll aga on ta eluaeg rõivatöös­tuses tegutsenud ning esinemiste jaoks oli ta mulle alati mi­dagi ilusat välja mõelnud.

Mida oled õppinud oma emalt?

Lapsepõlvest on jäänud kõrvu kõlama üks armas lause: „Alussärk käib aluspüksi.“ :) Seda ma kuulsin talviti kogu aeg, kui tuli kiht kihi haaval ennast väljaminekuks sisse mässida.

Riietuse, aga ka soenguga on võimalik elustada posi­tiivseid emotsioone, mida oleme kunagi kogenud. Kas sul on lemmikriideid, mis meenutavad mõnd lahedat eluetappi?

Meil on kodus alles minu lasteaia lõpetamise kleit, mille ema sõbranna mulle õmbles. Valge mustade mummudega ja keskelt kummiga. Tädi Ethel tegi selle mulle ilma ühegi proovita, seetõttu sai kumm natuke liiga lühike ja tihke üm­ber keha. Sellepärast olin emale pidulikul päeval kaevanud, et kleit kummitab. Nüüd tuleb see sõna meelde, kui oma vana kleiti näen, väike muie tuleb alati suule.

Londonis elades õppisid vähesega läbi ajama. Mida see aeg sulle õpetas?

Väärtustama eestimaiseid hüvesid, puhast õhku, loodust ja isiklikku ruumi. Samas ka iseseisvust ja kannatlikkust, tole­rantsi erinevate temperamentide suhtes. Andis eneseusku, et saingi selle hullumeelse etapiga oma elus hakkama.

Kuidas Londonis elatud aeg sinu maitset muutis?

Muutis väga palju. Mu stiil läks vahepeal veidi pungiliku­maks, Dr. Martensid olid lemmikjalanõud, ja mäletan, et esimesel talvel ma ei kandnud üldse pikki pükse, vaid šortse ja sukki ning hästi pikki põlvikuid, nii et eksperimenteeri­sin päris korralikult. Mulle on alati meeldinud oma riietusse pisukese huumoriga suhtuda ja London andis selleks täiesti vabad käed. Alguses olin üle võlli värviline, aga siis hakka­sid värvid ära kaduma ning hakkasin sulanduma sealsesse õpilasmoepilti. Järsku armastasin jälle retuuse ja lühikesi kleidikesi ega kartnud näidata oma figuuri.

Kas oled leidnud oma stiili?

Ma ei oska öelda. Tean, mis värvid mulle sobivad ja mis lõi­ked istuvad paremini kui teised, aga samas katsetan põnevu­sega ka uusi moesuundi, mis vooluga tagasi tulevad. Tahak­sin hoida oma riietuse värskena ja ennastki vahel üllatada.

Olen sind näinud kaunilt välja kandmas Aldo Järvsoo ja Liisi Eesmaa loomingut. Mõjusid neis kleitides ehe­dalt ja julgelt. On sul Eesti disaineritega hea klapp?

Kahjuks ei ole ma nendega niipalju kokku puutunud, kui

tahaksin. Aldo on mind lahkelt oma kleitidega välja aida­nud, kui on olnud mõni väljapeetum esinemine ja ma olen kleidiotsingud lootusetult hiljaks jätnud, mida tuleb vahel ikka ette. Hiljuti, kui Londonis käimas olin, sattusin juhus­likult seal Reet Ausi kollektsiooni showcase’ile modelliks. Peale selle, et tema asjad on seljas väga mõnusad, täidavad need ka ülisuurt keskkonnateadlikkuse rolli, mis on imeline kombo, eriti tänase moetööstuse maastikul.

Laval esinemised ergutavad muutuma. Kas armastad muutusi? Mulle näib, et sulle meeldib katsetada, kuid sul on iseloomu ka piire proovides iseendaks jääda.

Lavariietuse katsetused on olnud nii õnnelikud kui ka õn­netud. Mulle ei meeldi, kui riietus võtab võimust ja ma pean ennast selles eriti kramplikult sirgelt hoidma. Laval tahan keskenduda oma esitusele, sest siis saan parima tulemuse. Samas vahel mõni asi, milles ise olen ennast väga hästi tundnud, ei näe piltidel kena välja, nii et see on peen ja väga mitme otsaga asi.

Kuidas sa oma garderoobi värskendad, kas lisandite ostmisega?

Lisandid on head abimehed küll. Viimasel ajal olen haka­nud kaaluma, et äkki peaks mõned vanemad riided, mida ära ei raatsi visata, laskma ümber teha, et neile uus elu anda. Seda oleks tore proovida.

Mida sooviksid sel sügisel osta?

Arvatavasti pika säärega nahast saapaid. Pruun oleks lem­miktoon. Sügisesse sobiksid need ideaalselt, koos ääre vahelt välja piiluva põlvikusatsiga. Vanad on juba liiga vanad ega pea enam niiskust.

Millist esinemist ootad kõige rohkem sel sügistalvel?

Väga põnev saab olema Veljo Tormise auks peetav kontsert Jazzkaarel. Seal astun esimest korda lavale praegu Eesti džässipubliku südameid vallutava ägeda laulja Kadri Voo­randiga ja meile loovad imelist helidemaailma kitarristid Paul Daniel ja Jaak Sooäär. Ma olen küll lapsena koorides laulnud, aga Tormise seadeid millegipärast mitte kordagi, nii et kõik lood on uued ja huvitavad ning kava saab olema nii eestimaiselt müstiline kui ka korralikult särtsuv.

Liisi, kas oled romantik? On su unistused täitunud?

Mulle tundub, et ma olen juba teinud nii palju rohkem, kui

ma Kilingi-Nõmmelt Tallinnasse kolides oleks osanud loota. Aga unistusi tuleb muidugi aina juurde ja isu läheb järjest suuremaks, sinna ei saa midagi parata. Ma loodan, et palju imelist on veel ees.

Punane ja must sobivad sulle, kui tihti kannad pu­nast?

Mitte väga tihti. Punane on väga väljakutsuv toon, pigem armastan tumepunast ja enamasti sügiseti. Musta pidasin varem tohutult igavaks, aga praegu on sellest saanud üks minu lemmikvärve. Must on ise tugev toon, aga kui vaja, jätab ruumi ka teistele.

Mis on sinu lemmikparfüüm?

Hetkel üks Elie Saabi omadest. Aga suviti olen läinud ka ainult eeterlike õlide rada. Kallan tilga või paar krae peale ja mõnulen lavendlipilves.

Kas sinu noormees, rootslane Christian on su rõiva­eelistustes kaasa rääkinud?

Tal on hea maitse ja ta annab vahel ka mulle head nõu. Kel­legi teise silma läbi saab parema perspektiivi. Pean ütlema, et temaga koos olles olen hakanud ennast naiselikumana tundma ja see väljendub ka minu rõivavalikus.

Kas armastad teksaseid? Kas on mõni lugu, mis nen­dega seoses meenub?

Armastan, siis väsin ja siis jälle armastan. Eelmisel suvel olin kodus vanemate juures ja otsustasin palava ilma tõttu teha oma vanadest teksadest šortsid. Lõikasin nad nii lühikeseks, et taskud jäid säärte alt välja paistma ja mõned kohad narmen­dama, mis mulle endale täitsa meeldis. Kui mu ema tuppa astus ja nägi, milliste riietega hakkan poodi minema, ta pea­aegu solvus minu peale, et kuidas ma saan selliseid asju kan­da. Õige pea oli ta mul kääridega kallal, et vähemalt narmad saaksid ära lõigatud, ja muudkui toppis neid valgeid taskuid sääre sisse. Siis tuli jälle lapsepõlv meelde, kui ema tundis, et ta vastutab minu väljanägemise eest.

Milline on sinu lemmikrõivas, milles tunned end alati hästi?

Minu sinakasroheline denimjas särk-jakk, ilma milleta ei kujuta enam oma suvesid ettegi. Mitte liiga paks ja mitte liiga õhuke, aga just paras. Roheline on mu lem­mikvärv.

Loe ajakirja Dream siit